Norbert Kaareste isikliku blogi aadress:
nordere.blogspot.com
NB! Lugemissoovist võib teada anda siinse postituse kommentaarides.
Monday, October 10
Wednesday, April 27
Raamaturetsensioon - „Hackers“ Steven Levy
Õppeaine raames läbiloetavaks teoseks valitut võiks tutvustada kui arheoloogilist akent aega, mil IT-valdkonna töötajaga ei seisnenud veidrad paroolinõudmised (lausa vastupidi – paroolid ja ligipääsupiirangud olid lausa taunimisväärsed) ja arvuti kui aparatuur oli oma olemuselt midagi sama unistusväärset nagu täna on solaar-elektrijaamad (haruldased, positiivset tulevikku ilmutavad, spetsialistide pärusmaa).
Kindlasti oli värskendav kohata akadeemilisest raamatukogust leitava teose puhul jutustavat kõneviisi – autor oli otsustanud kirjeldada IBM 704 ehk Hulking Giant, LISP, jne. objektide kui infotehnoloogiateaduse imikuea nähtusi vägagi isikukeskselt.
Jättes välja isiklikud negatiivsed kokkupuuted Levy poolt läbivalt kirjeldatud (ja üldtunnustatud) häkkeri-elustiiliga (pikem-kui-ööpäev arvutis, totaalselt puudulik toitumismenüü ja degradeerunud sotsiaalsed oskused (tembeldatud ebavajalikuks inimeste poolt, kes soovivad samas ühiskonda muuta)), võib olla tänuväärne Levy ponnistustele tuua võimalikult elutruuna välja pilt ajastust, kus sisuliselt tühja ilmaruumi loodi tähed (esimene Spacewar) inimeste poolt, kes poleks tohtinud osata neid näha ega kirjeldadagi. Tähtede all peab siinkirjutaja silmas raamatus kirjeldatud isikute oskust näha arvutit personaalse, kõikjale-ulatuva, inimest aitava masinana või isegi teda asendavana.
Võime vaid ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui tollane arvutitööstus oleks MCarthy, Minsky jt. läbi närinud ja endasse neelanud? Kas me saaks rääkida tarkvara arendusest kui sellisest? Õigusest vabale ligipääsule informatsioonile?
Tõenäoliselt oleks tarkvara siis midagi IBM „System 2“ (kujuteldav tervik-tarkvaralahendus), mida omavalitsused, koolid jm. liisivad, pakkumaks/tagamaks mingit arusaama intelligentsest riigist ja selle teenustest.
Suurim õppetund, mida Levy teosest kindlasti aineseks võtta, on mentaliteet, millega arvutid oma massidesse levikut alustasid – infovabadus. Eesti riigi sammud suundades, nagu tasuta internet kõigile, vabavara kohustuslikkus riigiasutustes ning ID-kaardi-põhised turvalahendused (kahjuks turvamata võrgud ei ole tänapäeval enam valik, küll aga on valik intelligentsed turvasüsteemid vs. parooliderägastik) – on siinkirjutaja meelest kindlasti Greenblatti jt. rõõmustavad, rääkimata kodanikest endeist.
Kindlasti oli värskendav kohata akadeemilisest raamatukogust leitava teose puhul jutustavat kõneviisi – autor oli otsustanud kirjeldada IBM 704 ehk Hulking Giant, LISP, jne. objektide kui infotehnoloogiateaduse imikuea nähtusi vägagi isikukeskselt.
Jättes välja isiklikud negatiivsed kokkupuuted Levy poolt läbivalt kirjeldatud (ja üldtunnustatud) häkkeri-elustiiliga (pikem-kui-ööpäev arvutis, totaalselt puudulik toitumismenüü ja degradeerunud sotsiaalsed oskused (tembeldatud ebavajalikuks inimeste poolt, kes soovivad samas ühiskonda muuta)), võib olla tänuväärne Levy ponnistustele tuua võimalikult elutruuna välja pilt ajastust, kus sisuliselt tühja ilmaruumi loodi tähed (esimene Spacewar) inimeste poolt, kes poleks tohtinud osata neid näha ega kirjeldadagi. Tähtede all peab siinkirjutaja silmas raamatus kirjeldatud isikute oskust näha arvutit personaalse, kõikjale-ulatuva, inimest aitava masinana või isegi teda asendavana.
Võime vaid ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui tollane arvutitööstus oleks MCarthy, Minsky jt. läbi närinud ja endasse neelanud? Kas me saaks rääkida tarkvara arendusest kui sellisest? Õigusest vabale ligipääsule informatsioonile?
Tõenäoliselt oleks tarkvara siis midagi IBM „System 2“ (kujuteldav tervik-tarkvaralahendus), mida omavalitsused, koolid jm. liisivad, pakkumaks/tagamaks mingit arusaama intelligentsest riigist ja selle teenustest.
Suurim õppetund, mida Levy teosest kindlasti aineseks võtta, on mentaliteet, millega arvutid oma massidesse levikut alustasid – infovabadus. Eesti riigi sammud suundades, nagu tasuta internet kõigile, vabavara kohustuslikkus riigiasutustes ning ID-kaardi-põhised turvalahendused (kahjuks turvamata võrgud ei ole tänapäeval enam valik, küll aga on valik intelligentsed turvasüsteemid vs. parooliderägastik) – on siinkirjutaja meelest kindlasti Greenblatti jt. rõõmustavad, rääkimata kodanikest endeist.
Subscribe to:
Posts (Atom)